Kui oled väga empaatiline või ülitundlik, paned teiste vajadusi enda omadest ettepoole või oled hädas inimestega, kes sinult energiat "röövivad", siis siin on üks imeline video-intervjuu Wendy De Rosaga (inglise keeles).

Olen mõnda aega tundnud kutset kirjutada depressioonist. Täna alanud “pimeduse perioodil”, mil päevas on järsult tund aega vähem valget aega, puudutab see teema eriti. See on sissepoole vaatamise periood, aga kui sealt seest vaatab vastu vaid tühjus, kahetsus, valu, kurbus ja ahastus, siis kandub see ka kõigele välisele. Siis näen ümbritsevas maailmas valu ja kannatusi ja kogen enda elu tühja, väikese ja tähendusetuna. Sõna otseses mõttes pole ei motivatsiooni ega energiat voodist tõusta.

Ma armastan teadmatust ja nagu armunutega ikka, tahaks seda kuulutada kogu maailmale. See ootamatu armastuslugu, mille rüppe elu mind halastamatult ent heasoovlikult tõukas, on õpetanud mind mõistma usalduse sügavamat olemust. Et loole selgem kontekst anda, tuleb korraks astuda samm minevikku ja tõdeda, et laev, millel varem usalduse tähe all seilasin, osutus ühel hetkel väikeseks kaluripaadiks, millega tormisel merel kaua vastu ei pea.