Kui sa ennast armastad, ei triggerdu sa teise inimese sõnade või tegude peale.
Sa tead, et sa ei pea kellelegi midagi tõestama.
Ei pea ennast õigustama.
Ega ennast kellegi eest kaitsma.
Kedagi ründama.
Või kadestama.
Sest sa juba oled iseendas terviklik.

Mismoodi armastada seda osa endast, mis mulle ei meeldi? Kuidas võtta vastu see osa, millest tahaks täiega vabaneda?

Ma soovisin päriselt lõpetada sõdimise iseendaga. Aga kuidas? Kuidas teha rahu sellega, et ma ei vasta iseenda standarditele? Tundus nii raske.

Ja siis ühel hetkel saabus mõistmine.

Enesearmastus ei oota seda päeva, mil oled emotsionaalselt head seisus ja õnnetundes.
Enesearmastus ei oota seda päeva, mil oled "õiges" kaalunumbris.
Enesearmatus ei oota seda positiivset tagasisidet, mida teised Sulle annavad.

Nendel hetkedel on lihtne endasse rahulolevalt suhtuda, aga enesearmatuse meistriklass on see, kui suudad hoida endas piisavolemise, väärtuslikkuse ja väe tunnet ka siis, kui hindav meel tahaks anda endale sada hinnangut ja hukkamõistu ja maailma eest peitu pugeda.