See polnud minu ärevus
Ma istusin pigem heatujuliselt või vähemalt neutraalselt köögis arvuti taga ja tegin oma tööasju.
Veidi aja pärast märkasin, et tunnen oma kehas ja meeles ärevust.
Kerisin mõttes tagasi — kas ma olin lugenud või mõelnud midagi, mis võis olla häiriv või ärevust tekitav?
Ei olnud.
Veidi aja pärast märkasin, et tunnen oma kehas ja meeles ärevust.
Kerisin mõttes tagasi — kas ma olin lugenud või mõelnud midagi, mis võis olla häiriv või ärevust tekitav?
Ei olnud.
Hetk hiljem astus kööki pereliige, et köögist midagi võtta, ja lahkus siis.
Sain sel hetkel aru, et see polnud minu ärevus.
Läksin talle järele ja küsisin, kas sa tunned praegu ärevust?
Ta vaatas mind veidi segaduses ilmega, kuid vastas jaatavalt.
Mis juhtus?
Ma olin tundnud tema ärevust oma kehas ja seda juba isegi enne, kui tema samasse ruumi astus.
Kui ma poleks sellest teadlik olnud, oleksin pidanud seda enda ärevuseks ja võibolla hakanud selle juuri otsima.
Olles juba üle 10 aasta rännakupraktik, ei ole mul hirmu emotsioonide ees.
Ka nende ees, mis võivad mõnikord rasked või ebamugavad olla.
Mul on varasemast ajast ka oma isiklik kuudepikkune kogemus ärevusega, mille põhjused olid suuresti mu enda minevikus, ja ma kindlasti ei väida, et mu emotsioonid on alati kuskilt mujalt "üles korjatud".
Aga päris kasulik on omada oskust nende allika vahel vahet teha, sest ma protsessin enda ja võõraid emotsioonide veidi erinevalt.
Mulle ausalt öeldes ei mahtunud aastaid pähe, et/kuidas selline asi üldse võimalik on.
Olin sellest teoreetiliselt kuulnud, aga mõned "ma-olen-nii-tundlik" tüüpi inimesed, kes seda rääkisid, ajasid mind isegi natuke närvi:)
Kuni ühel hakkasin ma tundma täiesti ootamatuid ja intensiivseid emotsioone, saamata aru, mis toimub.
Ma olin segaduses ja hakkasin igaks juhuks küsima — kas see kõik kuulub ainult mulle?
Ja kuidas üldse vahet teha, kas see on minu või kellegi teise?
Ma avastasin, et olen suuteline kogema teiste emotsioone ka siis, kui nad on kilomeetrite kaugusel või teises linnas.
Täna ma saan juba oluliselt paremini aru, mis kuulub mulle ja mis mitte, kuidas võõraste energiate tundmist ennetada või vajadusel neist lahti lasta.
Aga minu jaoks pole kõige olulisem küsimus see, kas see kuulub mulle.
Palju põnevam ja edasiviivam on olnud küsida: MIKS ma tunnen teiste tundeid?
Sest kõik inimesed ei koge seda ja sellel on tegelikult mõned väga selged põhjused, miks mõned kogevad.
Järgmises postituses kirjutan nendest lähemalt.
Kas sul on ka mõnikord tunne, et sa tunned teiste tundeid?
Või mis sa sellest teemast üldse arvad?
Sain sel hetkel aru, et see polnud minu ärevus.
Läksin talle järele ja küsisin, kas sa tunned praegu ärevust?
Ta vaatas mind veidi segaduses ilmega, kuid vastas jaatavalt.
Mis juhtus?
Ma olin tundnud tema ärevust oma kehas ja seda juba isegi enne, kui tema samasse ruumi astus.
Kui ma poleks sellest teadlik olnud, oleksin pidanud seda enda ärevuseks ja võibolla hakanud selle juuri otsima.
Olles juba üle 10 aasta rännakupraktik, ei ole mul hirmu emotsioonide ees.
Ka nende ees, mis võivad mõnikord rasked või ebamugavad olla.
Mul on varasemast ajast ka oma isiklik kuudepikkune kogemus ärevusega, mille põhjused olid suuresti mu enda minevikus, ja ma kindlasti ei väida, et mu emotsioonid on alati kuskilt mujalt "üles korjatud".
Aga päris kasulik on omada oskust nende allika vahel vahet teha, sest ma protsessin enda ja võõraid emotsioonide veidi erinevalt.
Mulle ausalt öeldes ei mahtunud aastaid pähe, et/kuidas selline asi üldse võimalik on.
Olin sellest teoreetiliselt kuulnud, aga mõned "ma-olen-nii-tundlik" tüüpi inimesed, kes seda rääkisid, ajasid mind isegi natuke närvi:)
Kuni ühel hakkasin ma tundma täiesti ootamatuid ja intensiivseid emotsioone, saamata aru, mis toimub.
Ma olin segaduses ja hakkasin igaks juhuks küsima — kas see kõik kuulub ainult mulle?
Ja kuidas üldse vahet teha, kas see on minu või kellegi teise?
Ma avastasin, et olen suuteline kogema teiste emotsioone ka siis, kui nad on kilomeetrite kaugusel või teises linnas.
Täna ma saan juba oluliselt paremini aru, mis kuulub mulle ja mis mitte, kuidas võõraste energiate tundmist ennetada või vajadusel neist lahti lasta.
Aga minu jaoks pole kõige olulisem küsimus see, kas see kuulub mulle.
Palju põnevam ja edasiviivam on olnud küsida: MIKS ma tunnen teiste tundeid?
Sest kõik inimesed ei koge seda ja sellel on tegelikult mõned väga selged põhjused, miks mõned kogevad.
Järgmises postituses kirjutan nendest lähemalt.
Kas sul on ka mõnikord tunne, et sa tunned teiste tundeid?
Või mis sa sellest teemast üldse arvad?