Oma esimese rännaku eel mäletan endas tugevat veendumust, et kuna mu elus on kõik hästi ja olen minevikusündmused ja nende mõju enda jaoks juba ammu lahti mõtestanud, siis tõenäoliselt ei saa rännak mulle midagi uut pakkuda. Täna tagasi vaadates olen ääretult tänulik, et uudishimu minus tookord siiski võitu sai, sest juba esimene rännak tõi üles mälestuse, mille arvasin ammu lahendatud olevat. “Aga siis see poleks täna üles tulnud,” ütles protsessi juhendanud sõber. Sel hetkel taipasin, et peatasandil oli küll kõik nö selgeks mõeldud, aga emotsionaalselt polnud ma suutnud sellest üle saada ja alateadlikul tasandil juhtis see mälestus mu senist elu jätkuvalt. See kogemus oli nii ootamatu ja samas niivõrd avardav, et järgmised kaks päeva vaatasin inimesi tänaval täiesti uue pilguga. 

Vaatamata sellele, et olin ennast seni pigem õnnelikuks inimeseks pidanud, tundsin siiski pidevalt, et midagi on justkui puudu. Otsisin seda miskit välistest asjadest, kuni sinnamaani, et otsustasin end töölt vabaks võtta ja minna aastaks ümbermaailma reisile. Kuigi see seljakotireis andis palju hindamatuid kogemusi, kasvatades julgust ja avardades maailmapilti, saan täna öelda, et palju suuremad võidud ja rõõmud on tulnud minu ellu tänu sisemaailma rännakutele. Muuhulgas olen vabanenud paljudest hirmudest, millest mõnesid ei osanud ma varem isegi teadvustada, kuid mis juhtisid mu elu ilma minu teadmata.

Tänu rännakule hakkasin järjest enam ära tundma oma ebaterveid alateadlikke mõttemustreid, nende tekkepõhjuseid ja tagajärgi. Nägin, kuidas olin ise alateadlikult valinud oma ellu suhteid, kus kogesin armukadedust, reedetust või väärtusetuse tunnet. Puudus arusaam, kes ma isiksusena olen, mistõttu kohandasin oma käitumist vastavalt seltskonnale, et tunda end aktsepteeritu ja olulisena. Seejuures eitasin oma tegelikke vajadusi ja tundeid, teadmatagi, mida ma päriselt vajan. Mõttes andsin teistele hinnanguid, mõistmata, et kõige rohkem piiran sellega just iseenda vabadust. Viha seostus minu jaoks automaatselt agressiivse käitumisega, seepärast olin juba lapsena matnud selle tunde sügavale endasse ega julgenud seda pikki aastaid  endale lubada. Seda loomulikku energiat alla surudes piirasin paraku ka oma elujõudu, elurõõmu ja kirglikkust ning elasin pidevas passiivsuse mullis. Aastate jooksul kehasse kuhjunud teadvustamata viha väljendus väsimuse, passiiv-agressiivsuse ja tervisehäiretena. 

Tänaseks olen tänu rännakule õppinud, kuidas tunda elutervelt kõiki tundeid, mida inimeseks olemine pakub, sellega teisi või iseennast kahjustamata ning nendesse tunnetesse kinni jäämata. Turvalises keskkonnas kogetud hirm, viha, kurbus, ärevus, lein, haavatavus jne on andnud oskuse nende tunnetega ka igapäevaelus kergusega toime tulla ja kasutada neid hoopis oma mineviku tervendamiseks. Olles muutnud vanu mittetoetavaid uskumusi iseenda ja elu olemuse kohta, tõmban järjest enam ligi inimesi ja olukordi, mis toetavad mu elu ja unistusi. Nii olen suhtes, kus tunnen end õnneliku ja hoituna. Usaldan oma sisetunnet ja tean, kes ma olen. Austan ennast ja teisi ning elades enda tões, tuleb varem ennastsalgavalt otsitud teiste heakskiit iseenesest. Ärkan ja uinun tänutundega kõige selle eest, mida elu pakub, ka siis kui kõik ei lähe alati nii, nagu olen plaaninud. 

Kokkuvõttes julgen öelda, et rännakumeetod on loonud minu jaoks vundamendi, tänu millele usaldan elu, kuulan oma intuitsiooni ja elan vabaduses iseendana viisil, millest varem õieti unistadagi ei osanud. Oskan märgata oma tunnete, sundmõtete ja käitumise tegelikke põhjuseid ja neid vajadusel seljatada. Tean ka, et õppetundide ja kasvamise teekond ei saa kunagi otsa, kuid neid peatükke on võimalik läbida kergusega, ning et enda tunnete ja mõtete eest teadlikult vastutust võttes saab oma elu ise luua ja juhtida.

Ka sina saad oma minevikku tervendada ja selle kaudu muuta oma olevikku. Küsi endalt, kas soovid mõnes oma elu valdkonnas päriselt muutust luua, isegi kui sa ei tea, kuidas. Ning kui tunned selleks tõelist valmisolekut, ole avatud võimalusele, et tulemus võib olla ka midagi ilusamat, kui oled ette kujutanud. 


MINU TAUST

Lisaks rännakupraktiku õppele ja akrediteeringule olen läbinud Holistilise Treeningu kursuse Holistika Instituudis, Tartu Ülikooli kursused “Surm ja lein” ja “Vägivallaohvri abistamine", vabastava hingamise kursuse Tiina Pedaku juhendamisel ning palju teisi meele- ja kehatöö praktikaid ja kursuseid. Minu maailmapilti on palju kujundanud Sri Mooji, Miranda Macphersoni, Unmani Liza Hyde’i, Marlen Annabel Kubri ja Kristiina Raie õpetused.

Enne rännakupraktiku kutset töötasin seitse aastat Eesti tuntud IT-ettevõttes projektijuhina. Varem olen töötanud tõlkijana ning omandanud kirjaliku tõlke magistrikraadi.

 

Kohtumiseni rännakul!

Broneeri aeg