Ego suurim argument on, et see, milline sa oled, mida sa mõtled, teed ja tunned, tähendab midagi sinu kohta.

Ja nii sa usud, et sa pead kuhugi välja jõudma.
Püüdlema paremate mõtete ja tegude poole.
Heastama oma vead.
Tõestama oma väärtuslikkust.
Vabanema valust.
Et siis saabub rahu või valgustumine või 5D.

Mul läks päris kaua, kuni sain aru, mida emotsioonide lubamine päriselt tähendab.
Pikka aega ma küll lubasin oma emotsioone, aga tundsin neid peamiselt oma peas. Või siis püüdsin vabaneda sellest füüsilisest ebamugavusest, mida emotsioonid kehas põhjustasid.

Täna ma tean, et emotsioonide lõpuni tundmine on üks minu superpower.

See, mis seisab sinu ja su vabaduse vahel, on hirm tunda oma emotsioonid lõpuni.

Milline su elu oleks, kui sa ei kardaks enam ühtegi oma emotsiooni... ühtegi emotsionaalset ebamugavust? Hirmu, ärevust, raevu, üksindust, häbi, ärritust...

Emotsioonide lõpuni tundmiseks on üks imeline abivahend — see on sinu keha.

Ma ei tea täpselt, kus või miks see alguse sai, aga ma olen terve oma elu olnud väga tugevas "õige" vs. "vale" tunnetuses.
Õppinud koolis headele hinnetele, sest nii on õige.
Vältinud teatud sööke ja ravimeid, sest need on valed.
Olnud naeratav ja viisaks, sest nii on õige.
Keelanud oma viha, sest viha on vale.
Sest nii on mulle öeldud, et on õige või vale.

Muidugi on mu õiged ja valed ajas muutunud. Olen olnud erinevate tõdedega nii samastumises kui ka vastandumises. Olen loonud oma õige-vale maatrikseid, sest kui ma tean, mis on õige ja mis vale, siis on mul turvaline elada! Ja eriti turvaline on siis, kui ka teised teavad, mis on õige ja vale — mitte nende arusaamade järgi, vaid ikka minu omade järgi!