Me ei võlgne oma vanematele midagi peale vastuvõtmise. Ja seegi on pigem õigus kui kohustus – midagi, mida teha iseenda terviklikkusse ja rahu heaks.

Ning meie lapsed pole meie omand – ükskõik kui palju oleme neile andnud, nad ei võlgne meile mitte midagi!

Ma ei tea, kas meie lahkunud lähedased "külastavad" meid praegusel perioodil rohkem.
Ma tean seda, et meiega suhtlema on nad valmis olenemata kuust ja aastaajast.

Mu viimases rännakus oli mul taaskord (etteplaneerimatult) võimalus kohtuda oma isaga.
Ja talle omasel kombel, läbi vimka, edastas ta mulle sõnumi, mis tõi minus esile sügava vabanemise tunde.

Ma ei tea täpselt, kus või miks see alguse sai, aga ma olen terve oma elu olnud väga tugevas "õige" vs. "vale" tunnetuses.
Õppinud koolis headele hinnetele, sest nii on õige.
Vältinud teatud sööke ja ravimeid, sest need on valed.
Olnud naeratav ja viisaks, sest nii on õige.
Keelanud oma viha, sest viha on vale.
Sest nii on mulle öeldud, et on õige või vale.

Muidugi on mu õiged ja valed ajas muutunud. Olen olnud erinevate tõdedega nii samastumises kui ka vastandumises. Olen loonud oma õige-vale maatrikseid, sest kui ma tean, mis on õige ja mis vale, siis on mul turvaline elada! Ja eriti turvaline on siis, kui ka teised teavad, mis on õige ja vale — mitte nende arusaamade järgi, vaid ikka minu omade järgi!