Mul oli vaja veenduda, kas mul on selles keskkonnas turvaline. See oli esimene kord, kus ma hakkasin teadvustama, et uute inimeste keskel (nt tänaval, bussis, poes jne) jälgin ma pidevalt inimesi selle alateadliku eesmärgiga.

Ilmselt ei tule sulle üllatusena, et sellise käitumise põhjused on pärit lapsepõlvest. (Tegelikult võib juur olla kaugemalgi, aga jääme praegu lapsepõlve juurde).

Mina võtsin lapsena endale selle rolli, et kui peres olid konfliktid, siis mina olin see piksevarras, kes pinget maandada püüdis.
Aga iroonia oli selles, et mul endal puudus selle keskel igasugune maandus. Sest mul oli hirm. Ma kartsin, et kellegagi võib midagi halba juhtuda. Ja instinkt oli selline, et kui ma võtan osa pingest enda sisse, siis teistel on kindlasti kergem.

See käitumine ei tulnud hoolimisest, vaid hirmust. See tuli teatud mõttes isegi "isekusest" — sest kui teistel on hea, siis on minul hea, ja see viimane oli ju mu tõeline eesmärk. Loomulikult ei osanud ma seda sel hetkel niimoodi analüüsida, see käitumine oli vaistlik ja taipamine tuli alles aastaid hiljem.

Selle näilise turvatunde hinnaks olid mu piirid — ma loobusin nendest, sest see näis ainus viis, kuidas ennast mitte nii abituna tunda.
Kui elutervete piiridega inimese energiavälja piir on selgejooneline ja terve, siis minu oma muutus auguliseks ja švammitaoliseks.

See aitas mul väga peenelt tunnetada, mis meeleolus keegi parajasti on. Ja sellest tajumisest sai mu turvatunde allikas, sest kui ma piisavalt vara seda tean, äkki annab siis olukorda veel päästa. Või äkki siis kõik ei tule nii ootamatult.

Mida turvalisemalt ma end nii toimides tundsin, seda rohkem hakkasin ma seda tegema.
Lõpuks muutus see täiesti alateadlikuks, nii et ma isegi ei märganud enam, kui juba jälle olin ma ruumi tajumas ja kellegi teemasid enda kanda võtmas.

Loomulikult tuli see muster minuga kaasa ka mu täiskasvanu ellu ja nendesse olukordadesse, kus seda tegelikult enam vaja polnud. Sest mu närvisüsteem elas ikka veel minevikus ja tahtis mind kaitsta, kui midagi kasvõi natukene meenutas lapsena kogetud olukordi või hirme. Mu närvisüsteem teadis, et see strateegia toimis minevikus — mina ja inimesed mu ümber jäid ju ellu! Seega midagi muuta oleks r.u.m.a.l. :)

(Mu närvisüsteem päriselt ka ei küsinud, kas see oli ikka ainult tänu minule, et midagi ei juhtunud.)

Ja ma ei teinud seda üksnes oma lähedastega. Näiteks nägin tänaval täiesti võõrast paari ja tajusin nende vahel konflikti — pole probleemi, appi tõttab superkangelane Marit ja võtab osa nende pingest enda kanda :)
Tegelikult ju mitte selleks, et neid aidata, vaid et mul endal oleks "turvalisem". Sest nagu sa aru saad, konflikte ma kartsin nagu tuld.

Vähem konflikte = turvalisem maailm = Maritil on turvaline. See polnud mu teadlik mõte või otsus — vaid nii meie alateadvus pidevalt kalkuleeribki.

Seega teiste tunnete enda peale võtmine on sageli alateadlik ellujäämismehhanism. See on oskus, mille oleme omandanud lapsepõlves — näiteks et omada mingitki kontrolli keset hirmutavat kaost ja mitte tunda end nii abituna, kui meie hooldajad ei saa ühel või teisel moel oma elu või oma tunnetega hakkama. Vahel oleme ise selle rolli võtnud, aga vahel on meid sellesse rolli sunnitud. Aga vahel võib see olla lihtsalt sünnitrauma, mis meid väga avatuks jätab.

Oskus tajuda ruumi ja energiaid, isegi vahemaade tagant, on tegelikult kingitus ja supervõime. Aga see võib tunduda ka needusena, kui me ei oska seda vastavalt vajadusele sisse ja välja lülitada.

Ma mäletan ka neid hetki, kus oskasin juba soovida, et saaksin selle välja lülitada, aga üks osa minust ütles veel "EI".
Mul tekkis hirm mõttest, et ma ei tunneks enam teiste tundeid.

Kuidas ma siis üldse eksisteerin?
Kuidas mul siis turvaline on?
Kui mul on piirid, kuidas ma siis teistega ühenduses olen?
Kes ma siis üldse olen!? :)

Seega, kui tundlikkus on muutunud needuseks, siis esimene küsimus, mida endalt küsida — kas ma päriselt olen valmis seda muutma? Ja kui vastus on kõhklev, siis järgmine küsimus: mida ma kardan?

Kuidas ma vaatamata hirmule sellest "superkangelase" rollist väljuma hakkasin, sellest kirjutan järgmises kirjas.

Kui sa võtad ka teiste tundeid endasse või muul moel vastust teiste tunnete eest, siis kas oled ka leidnud sarnaseid seoseid oma lapsepõlve ja tänase kogemuse vahel?

Rahu soovides

Marit