Kaks olulist väärtust, millest igapäevaselt lähtun

Vastutuse võtmine

Vastutuse võtmine on olnud minu teel kõige olulisem avastus ja võti maailma, kus teiste inimeste, oma lapsepõlve kogemuste või välise keskkonna süüdistamine oma hetkesituatsioonis pole enam võimalik. Vastutuse võtmine tähendab, et inimene vaatab iseendale ausalt otsa ja õpib nägema, kuidas oma seesmiste mõtete ja tunnete kaudu loob ta ise oma välist reaalsust. Parim selle juures on see, et vastutust võttes saab hakata oma elu looma teadlikult, senise ebateadliku asemel.

On hetki, kus on kordi lihtsam jätkata seni selgeksõpitud käitumismustrit – näidata teiste peale näpuga, olla solvunud, kibestunud, oodata teistelt andekspalumist... aga enamasti ei too see siiski kaasa soovitud püsivat muutust. Näpuga teiste peale näidates on kolm sõrme ikka iseenda poole. Inimene, kes võtab vastutuse, küsib endalt hoopis, mis on selles olukorras peegel minule? Mida ma tegelikult pean sellest õppima? Kus kohas ma ise samamoodi käitun? Või kus ma ennast keelan ja piiran, andes seeläbi teed kibestumusele? Kui vastused neile küsimustele leitud, saab hakata senist reageerimismustrit sammhaaval muutma. Tulemus on seda pingutust kümnekordselt väärt.

Tänulikkus

Minu igapäevane rituaal on tänulikkus. Alustan iga päeva tänutundega, et mul on võimalus siin elus veel üks päev veeta, ning iga päeva lõpus nimetan vähemalt kolm asja, mille eest tänulik olen. Vahel on selleks mõni positiivne emotsioon, mis tingitud ootamatust preemiast või naeruküllasest õhtupoolikust lähedaste seltsis, teinekord midagi, mis on ajaga muutunud iseenesest mõistetavaks, nagu võimalus tunda erinevaid lõhnu ja maitseid või see, et mul on kodu, kus tunnen ennast hästi ja turvaliselt. Tänulikkust on võimalik tunda ka kõige raskemal päeval või eluperioodil. Õigemini on see siis lausa hädavajalik, sest seda, millele keskendume, loome ise juurde, ning tänulikkusele keskendumine loob veel rohkem tänulikkust, kergust ja rõõmu.


Tagasi eelmisele lehele