Kommenteeri
Ma armastan teadmatust ja nagu armunutega ikka, tahaks seda kuulutada kogu maailmale. See ootamatu armastuslugu, mille rüppe elu mind halastamatult ent heasoovlikult tõukas, on õpetanud mind mõistma usalduse sügavamat olemust. Et loole selgem kontekst anda, tuleb korraks astuda samm minevikku ja tõdeda, et laev, millel varem usalduse tähe all seilasin, osutus ühel hetkel väikeseks kaluripaadiks, millega tormisel merel kaua vastu ei pea. 

Teisisõnu, mul olid juba mõnda aega elu usaldamisega üsna head lood, aga julgesin seda teha vaid “turvalistes seiklustes”, kus olin eelnevalt veendunud, et asjaolude ebamugavaks muutudes saan sealt igal hetkel väljuda ja maanduda pehmesse turvavõrku. Nüüd aga mõistan ja kogen, et tegelik usaldus saab olla vaid selles, mis on teadmatu; vastasel juhul pole tegu usalduse, vaid teadmisega. Ja et elamise ilu peitubki täielikus mitte-teadmises. Olen hakanud veel aru saama, et mu turvavõrk ei olnudki kunagi turvavõrk, vaid hoopis ilus kuldne puur, kuhu ma end ise oma hirmude tõttu lukustanud olin.

Tagasi olevikku... Mu elus valitseb selle loo kirjutamise hetkel enneolematult palju segadust ja küsimärke. Nii töö, elukoha kui ka suhete osas puudub igasugune teadmine, kuhu ja kuidas edasi. Paradoksaalsel kombel olen hakanud selles segaduses aga tajuma hästi palju selgust ja rahu. Kui püüan aru saada, miks see nii on, siis taipan, et mõistus on lihtsalt nii kokku jooksutatud, et ei suuda selles kaoses enam arusaamisele pretendeerida. Nüüd, kus ta teab, et ükski ette välja mõeldud valem ei garanteeri tulemust, pole ühtegi kindlat vastust ning igasugune klammerdumine ootustesse ja soovidesse lööb varem või hiljem jalad alt, on ta nõus vabatahtlikult taanduma. Õigemini, mitte pole nõus taanduma, vaid on lausa tänulik selle võimaluse eest puhata. Ta saab vabamalt hingata, sest annan talle nüüd hoopis realistlikumaid ülesandeid kui see, et püüda välja mõelda seda, mida praeguses hetkes niikuinii ette teada pole võimalik. Olen avastanud, et kui osata ja julgeda selles teadmatuses lihtsalt alistuda ja lõdvestuda, toob see juurde nii palju vabadust, rahu ja kohalolu, et sellesse armumine on möödapääsmatu.

See, kuidas need oskused ja julgus kellegini jõuavad, on individuaalne. Vaatan inimesi enda ümber ja märkan, et ühe jaoks toimib üks, teise jaoks teine meetod – tuleb lihtsalt enda jaoks õige asi ära tunda ja vahel ka erinevaid praktikaid kombineerida. Minu sees hakkasid neid omadusi kõige jõulisemalt kasvatama meelerännakud, mis on aidanud mul tänaseks loobuda paljudest varasematest hirmudest. Hirmudest, mille eest põgenesin tihtipeale tagasi oma puuri, mis näis turvaline üksnes seetõttu, et oli mulle tuttav. Seepärast tunnen suurt rõõmu ja rahulolu, kui saan omakorda aidata ka teistel nende hirmudest loobuda ja kogeda rohkem usaldust ja lõdvestust. Tänaseks olen jõudnud veendumusele, et rännakuterapeudina pole mu ülesanne kellelegi vastuseid ja lahendusi ette anda, vaid läbi küsimuste küsimise ja mõningate mänguliste tööriistade abiga aidata õiged vastused igaühel enda seest ise üles leida. Nõuannete ja teadmiste jagamise kaudu saan küll pakkuda erinevaid vaatenurki, ent iga puuri jaoks on vaja ainulaadset võtit ning ressurss selle leidmiseks on eranditult iga inimese sees olemas. Vahel on lihtsalt vaja kellegi juhendust, et enda oma kiiremini üles leida. 

Öeldakse veel, et terapeudi olulisemaid ülesandeid on uskuda inimesse rohkem, kui ta ise usub. Olles enda peal väga võimsalt kogenud, kui palju võib muuta see, kui keegi usub sinusse hetkel, mil sul ise ennast väga keeruline austada on, saan selle väitega vaid nõustuda. Tänu oma kogemusele olen jõudnud ka arusaamani, et üks suurimaid kingitusi, mis me teistele teha saame, on uskuda nendesse isegi siis, kui nad ise enda väärtuses kahtlevad. Või õigemini: eriti siis. Olen korduvalt mõelnud, kui palju tuge ja jõudu muutuste tegemiseks saaks sellest juurde inimesed, kes on sattunud kõige sügavamale auku või isegi sõltuvuste või kuritegevuse küüsi. Ja selleks, et kellessegi uskuda, ei pea tingimata olema terapeut. Piisab lihtsalt avatusest, hoolivusest ja julgusest see usk ja armastus sõnadesse või puudutustesse panna.  

Kunagi kuulsin lugu sellest, kuidas koheldakse ühes Aafrika hõimus neid, kes on teiste hõimuliikmete suhtes toime pannud varguse või kuriteo. Selle inimese ümber koguneb kokku terve hõim ja saadab tema suunas armastust. Kui keegi näiteks varastab teise hõimuliikme lehma, siis “karistuseks” pannakse ta ringi keskele ja kõik ringisolijad ütlevad talle, mida nad tema juures armastavad. Selline olukorrale lähenemine tugineb arusaamal, et meie “halvad” teod sünnivad armastuse kogemise puudumisest. Ja kui see kogemus taastada, saab inimene tagasi oma väärtuse ja kuuluvustunde ning selle kaudu terveneb ka tema käitumine. 

Selleks aga, et seda kõike teistele pakkuda, tuleb alustuseks austada ja armastada iseennast. Ainult siis, kui kasvatad kaastunnet enda vastu, kasvab tõeline kaastunne teiste vastu. Loobudes ebatervest kriitikast enda suhtes, kaob ebaterve kriitika ka kõigi ümbritsevate suhtes. Ikka on nii, et see, kes märkab teises inimeses üleliigseid kilosid, on pahuksis omaenda kehaga; kes kommenteerib teise rumalust, kardab ise rumalana näida; kes peab teist laisaks, ei luba endal kunagi piisavalt puhata. Kui neid hirme ja uskumusi lõpuks enda sees teadvustada, lahti mõtestada ja ümber pöörata, tuleb ka suhetesse välismaailmaga juurde avatust ja lähedust ning võlu väel haihtuvad barjäärid, mis meid üksteisest näiliselt eraldanud on. Läbi selle avatuse, kaastunde ja aktsepteerimise muutub maailm ühe inimese haaval paremaks. Või kasutades Gandhi geniaalset sõnastust – me ise peame olema see muutus, mida me maailmas näha soovime. 

See muutus, mida mina näha soovin, on suurem usaldus iseenda seesmise tarkuse, terviklikkuse ja elu vastu ning julgus loobuda vajadusest vastuste ja valemite järele. Tahan olla tükike selles maailma muutvas doomino-efektis ja kutsun ka sind sellega liituma sinule sobival viisil. Kui tunned kutset mängida seda mängu koos rännaku seltskonnaga, oled teretulnud individuaalsetele rännakutele või osalema mõnel seminaril, mille kohta leiad rohkem infot siit. Mida iganes sa otsustad või valid, soovin sulle igal juhul siirast rõõmu mitte-teadmisest ning palju julgust selles teadmatuses ikka ja jälle lõdvestuda!


Tagasi blogi avalehele

Lisa kommentaar

Email again: